Post by goodbyecruelworld on Sept 18, 2007 17:53:13 GMT 2
Nüüd teema raamatust, mida soovitan soojalt.
Tuntud inglise autori hoiatav kujutlus ühiskonnast, kus räägitakse vene-inglise segakeelt ning võimutsevad noorukite jõugud. Peategelane Alex on omamoodi üksikisiku vägivalla kehastus, ning talle vastandatakse riiklik, seadustatud vägivald.
Inglise kirjanik ja helilooja Anthony Burgess (kodanikunimega John Anthony Burgess Wilson, 19171994) on kõige tuntumaks saanud just oma romaaniga «Kellavärgiga apelsin», kuigi tema avaldatud raamatuid on mitukümmend, lisaks veel kirjandusteaduslikud käsitlused, loengud, sümfooniad, balletid ja ooper.
Võib-olla oli selline erakordne viljakus tingitud ka sellest, et 1959. aastal avastasid arstid tal ajukasvaja ning pidasid tõenäoliseks, et tal on elada jäänud vaid aasta. Seda allesjäänud aega, mis kujunes hoopis 35 aasta pikkuseks, kasutas kirjanik ära täiel määral.
Käesoleva, originaalis 1962. aastal ilmunud ja peagi kultusromaaniks kujunenud romaani populaarsusele on kindlasti kaasa aidanud Stanley Kubricku film (1971), millega kaasnesid kirglikud vaidlused vägivalla olemuse üle. Aastal 2000, kui see film Londonis täies ulatuses ekraanile jõudis, olid kõik need küsimused ja Burgessi romaan endiselt aktuaalsed. Raamatu populaarsuse püsivust tänapäeval võib hinnata kas või kümnete teosele pühendatud kodulehekülgede ja tuhandete linkide järgi internetis.
Katkend raamatust:
"Ära pelga. Kui hirm on haarand südame sul, vend, eks palvus selle südamest sul vii." Siis läksid Georgie ja Pete tšekkama, kus on köök ja vana Dim, kellel oli ees Pee Bee Shelley mask, smekkas selle peale laginal ja möirgas nagu loom.
"See on raamat," ütlesin mina. "Sa kirjutad raamatut." Ma andsin oma vanale koolosele hästi labase kõla. Heitsin pilgu esilehele, kus oli pealkiri - "KELLAVÄRGIGA APELSIN" - ja ütlesin: "See on ilgelt gluupo pealkiri. Kes oleks kuulnud kellavärgiga apelsinist?" Siis lugesin ühe maalenki tüki valjusti ette, hästi kõrge jutlustajakoolosega: " - Katse inimene, see arenev ja helluseks võimeline olend sunni alla panna, katse nõristada viimasel ringil Jumala habetunud huulilt mahla, ma ütleksin enamgi: katse peale suruda mehhaanilisele maailmale sobivaid seadusi ja tingimusi - selle kõige vastu tõstan ma sõnamõõga-" Dim mängis huulekannelt ja mind ennastki ajas smekkama. Ma hakkasin lehti puruks rebima ja paberitükke põrandale pilduma, aga selle peale läks kirjanikust muuž besumnoks ja kargas mulle kallale, kollased suubad kokku surutud ja küüned püsti nagu linnuküünised. See oli märguanne vanale Dimile, kelle mollile ilmus irve, ta tegi urr urr urr ja öö öö öö ja sõitis rusikatega kriks kraks tšello võdisevasse rotti, vasak rusikas ees ja parem hiljem järel, nii et meie vana sõber punane - punane vein vabalt saadaval, igal pool üks ja seesama, nagu laseks seda välja üksainus firma - hakkas voolama ja tegi plekiliseks kena ja puhta vaiba ja selle raamtu räbalad, mida ma endiselt rits-rats puruks rebisin. Kogu selle aja devka, tema armastav ja truu naine, lihtsalt seisis nagu kivikuju kamina juures, kuni ta lõpus võttis ette väikese kritšaivai, otsekui vana Dimi rusikate muusika taktis."
Tuntud inglise autori hoiatav kujutlus ühiskonnast, kus räägitakse vene-inglise segakeelt ning võimutsevad noorukite jõugud. Peategelane Alex on omamoodi üksikisiku vägivalla kehastus, ning talle vastandatakse riiklik, seadustatud vägivald.
Inglise kirjanik ja helilooja Anthony Burgess (kodanikunimega John Anthony Burgess Wilson, 19171994) on kõige tuntumaks saanud just oma romaaniga «Kellavärgiga apelsin», kuigi tema avaldatud raamatuid on mitukümmend, lisaks veel kirjandusteaduslikud käsitlused, loengud, sümfooniad, balletid ja ooper.
Võib-olla oli selline erakordne viljakus tingitud ka sellest, et 1959. aastal avastasid arstid tal ajukasvaja ning pidasid tõenäoliseks, et tal on elada jäänud vaid aasta. Seda allesjäänud aega, mis kujunes hoopis 35 aasta pikkuseks, kasutas kirjanik ära täiel määral.
Käesoleva, originaalis 1962. aastal ilmunud ja peagi kultusromaaniks kujunenud romaani populaarsusele on kindlasti kaasa aidanud Stanley Kubricku film (1971), millega kaasnesid kirglikud vaidlused vägivalla olemuse üle. Aastal 2000, kui see film Londonis täies ulatuses ekraanile jõudis, olid kõik need küsimused ja Burgessi romaan endiselt aktuaalsed. Raamatu populaarsuse püsivust tänapäeval võib hinnata kas või kümnete teosele pühendatud kodulehekülgede ja tuhandete linkide järgi internetis.
Katkend raamatust:
"Ära pelga. Kui hirm on haarand südame sul, vend, eks palvus selle südamest sul vii." Siis läksid Georgie ja Pete tšekkama, kus on köök ja vana Dim, kellel oli ees Pee Bee Shelley mask, smekkas selle peale laginal ja möirgas nagu loom.
"See on raamat," ütlesin mina. "Sa kirjutad raamatut." Ma andsin oma vanale koolosele hästi labase kõla. Heitsin pilgu esilehele, kus oli pealkiri - "KELLAVÄRGIGA APELSIN" - ja ütlesin: "See on ilgelt gluupo pealkiri. Kes oleks kuulnud kellavärgiga apelsinist?" Siis lugesin ühe maalenki tüki valjusti ette, hästi kõrge jutlustajakoolosega: " - Katse inimene, see arenev ja helluseks võimeline olend sunni alla panna, katse nõristada viimasel ringil Jumala habetunud huulilt mahla, ma ütleksin enamgi: katse peale suruda mehhaanilisele maailmale sobivaid seadusi ja tingimusi - selle kõige vastu tõstan ma sõnamõõga-" Dim mängis huulekannelt ja mind ennastki ajas smekkama. Ma hakkasin lehti puruks rebima ja paberitükke põrandale pilduma, aga selle peale läks kirjanikust muuž besumnoks ja kargas mulle kallale, kollased suubad kokku surutud ja küüned püsti nagu linnuküünised. See oli märguanne vanale Dimile, kelle mollile ilmus irve, ta tegi urr urr urr ja öö öö öö ja sõitis rusikatega kriks kraks tšello võdisevasse rotti, vasak rusikas ees ja parem hiljem järel, nii et meie vana sõber punane - punane vein vabalt saadaval, igal pool üks ja seesama, nagu laseks seda välja üksainus firma - hakkas voolama ja tegi plekiliseks kena ja puhta vaiba ja selle raamtu räbalad, mida ma endiselt rits-rats puruks rebisin. Kogu selle aja devka, tema armastav ja truu naine, lihtsalt seisis nagu kivikuju kamina juures, kuni ta lõpus võttis ette väikese kritšaivai, otsekui vana Dimi rusikate muusika taktis."